Severinus on nimi, mille annan vabadusele proovida.
Siin võin järgida intuitsiooni enne, kui tean, milleks sellest kasu on. Luua midagi, et tunda rõõmu selle toimimisest. Jätta töö pooleli, kui küsimus, mis selle käivitas, on liikunud mujale. Mõni asi jõuab avalikkuse ette, mõni jääb ainult mulle. Neil võib olla väärtus ka ilma publikuta.
Nimetan seda paika oma mänguväljakuks. Toon siia teadmised, tööriistad, visaduse ja rõõmu tuua kokku asju, millel näis teineteisele mitte midagi öelda olevat. Ennekõike toon siia võimaluse lasta omaenda tegevusel end üllatada.
Kaart ei ole territoorium. Korzybski kirjutas seda; Bateson õpetas meid seda vahet tõsiselt võtma. Sõnad, kategooriad ja mudelid aitavad meil maailmas teed leida. Iga kord jätavad nad aga midagi välja. Kaart muutub ohtlikuks siis, kui hakkame arvama, et seda, mis kaardilt puudub, polegi olemas.
Nii juhtub, kui inimene taandub oma rolliks. Kui intelligentsus piirdub sellega, mida test suudab mõõta. Kui projekti hinnatakse ainult selle järgi, kui palju see teenib. Ja kui piisavalt kaua korratud kirjeldus lakkab meie valikuid suunamast ning hakkab neid ette kirjutama.
Tahan kasutada kaarte nii, et neid saaks alati parandada. Maailm võib näidata, et eksin. Tahaksin seda märgata enne, kui mõtlen välja seletuse, mis annab mulle jälle õiguse.
Ka „mina“ võib olla üks neist kaartidest. Mul on raske uskuda ajju peitunud väikest valitsejat, eraldiseisvat hinge, kes vaatleb, otsustab ja kellele kuulub kõik muu. Mind huvitab võimalus, et organism loob endast kujutluse ja hakkab lõpuks selles elama, justkui oleks see omaette asi.
Nimetan veaks hetke, mil vajadusest seletada saab kohustus leida eesmärk: hüpet küsimuselt „kuidas see juhtub?“ küsimusele „millist eesmärki see pidi teenima?“. Valu, nauding ja kogemus jäävad tegelikeks nähtusteks, mida tuleb mõista. Nendega kaasnev lugu võib eksida.
Teiste loomade elu tuletab mulle meelde, kui palju meie olemasolust jääb väljapoole seda, mida oskame selle kohta rääkida. Midagi kogeda ja oma kogemuse kohta teooriat sõnastada on erinevad võimed. Võin elada ka ilma universaalse missiooni mõistatust lahendamata. Võin luua tähendusi siin ja praegu: see suhe, see katse, see pärastlõuna. See, et loome tähenduse ise, annab sellele ajaloo ja hapruse ning teeb meid selle eest vastutavaks.
Ühel päeval tahaksin, et mind kirjeldaks keegi, kes mind ei tunne. Tahaksin kohtuda muljega, mille jätan, enne kui mu elulugu pakub juhise, kuidas mind tõlgendada. Sellel võõral oleksid omad piirangud, omad eelarvamused, teine kaart. Ometi võiks ta näha midagi, mille tuttavlikkus on minu jaoks nähtamatuks muutnud. Mind huvitab ruum kirjelduste vahel: seal saan ma veel muutuda. Ükski portree ei peaks ütlema inimese kohta viimast sõna.
Tehnoloogia astub sellesse ruumi. See annab meile tegutsemisviise, keskkondi, vestluskaaslasi ja viise ennast näha. Nõuda suhtluse parandamist pelgalt tehnoloogia kasutamise vähendamisega on nagu määrata dieet, võttes ära söögiriistad. Nälga tuleb ikka mõista.
Kuid tööriistade taga on kellegi tehtud valikud. Need teevad mõne tegevuse lihtsaks, teise raskeks; need võivad meid kinni hoida või vabaks lasta. Tahan mõista, mida keskkond soodustab, mille eest tasustab ja kes saab selle reegleid muuta. Ka väljalülitamine võib olla kasulik valik. Suhte kvaliteet nõuab enamat kui minutite lugemist.
Tehisintellekt võimaldab keelt suures ulatuses luua ja kohandada. Harari on nimetanud seda võimet tsivilisatsiooni operatsioonisüsteemi häkkimiseks. Teksti genereerimist õppides on keelemudelid saanud ligipääsu ühele vahendile, millega loome usaldust, institutsioone, identiteete ja soove. Ka lause, mis on loodud selle tagajärgi mõistmata, võib muuta inimese otsust.
Küsimus masinate teadvusest jääb lahtiseks. Kõneosavus seda ei lahenda. Masina sisse ei pea ilmuma vaimu, et selle sõnadel oleksid tagajärjed väljaspool masinat. Tahan nende tagajärgedega tegeleda, omistamata veenvale vastusele hinge ja kasutamata hinge võimalikku puudumist vabandusena neile, kes selle vastuse ringlusse lasevad.
Tähelepanuvajaduse kõrvale on tekkimas lähedusevajadus. Soovile olla paljudele nähtav lisandub soov tunda, et keegi mõistab meid, isegi kui see keegi on kasutajaliides. Alati kättesaadav vestluskaaslane võib anda ruumi sõnadele, mida me mujal öelda ei julgeks. Samuti võib ta harjutada meid suhtega, milles teine vastab liigagi kuulekalt meie ootustele.
Tahan tööriistu, mis suurendavad mu võimet maailmaga suhestuda. Ka siis, kui maailm vastab halvasti, laseb oodata, vaidleb vastu või tal on oma vajadused. Kasulik vestlus võib panna mind endas rohkem kahtlema ja aidata mul paremini kuulata. Kui süsteem õpib tekitama minus tunnet, et mind mõistetakse, tahaksin osata märgata ka seda, mida see ei mõista, ning nende huve, kes seda haldavad.
Tehisintellekt võib pakkuda seoseid, mida ma poleks otsinud. Mõnest neist võiks sündida uusi märke, eristusi ja keeli. Ebatavaline jada on alles algus: see omandab tähenduse siis, kui keegi seda kasutab, tõlgendab, parandab ja mõne kogemusega seostab.
Mind huvitab tehisintellekt, mis aitab leida sõnu sellele, mida meie kategooriad teevad raskesti jagatavaks. Ebamäärane tunne, märkamata jäänud sarnasus, halvasti kirjeldatud probleem. See uus, mida otsin, peab saama maailma tagasi pöörduda ja kohata vastupanu. Keel, mis suudab üllatada ja laseb end proovile panna.
Moraveci paradoks kutsub samasugusele tagasihoidlikkusele. Seda, mis tundub inimesele lihtne, võib olla masinas väga raske jäljendada; see, mida nimetame kõrgema taseme arutluseks, võib osutuda hõlpsamini teostatavaks. Keha kannab oskusi, mida me ei oska üles lugeda. Harjumus varjab neid nii hästi, et me ei pruugi neid enam oskusteks pidadagi. Tahaksin seda meeles hoida iga kord, kui sean pingeritta intelligentsuse vorme, töid või hoolitsemise viise.
Et midagi avastada, pean lubama endal ka kõrvale kalduda. Leiutamine võib nõuda sammu kõrvale, ebaühtlast kõnnakut, kohtumist, millega kavandatud teekond ei arvestanud. Meetod aitab kontrollida seda, mida leian. See ei saa mulle ette lubada, et leian just selle, mida ma veel otsidagi ei oska.
Enda tegemiste võrdlemine teiste omadega võib palju õpetada. Sellest saab piirdeaed, kui lõpuks soovin vaid paremat kohta nende edetabelis. Tahan võimalust muuta küsimust, sealhulgas kriteeriumi, mille järgi tunneksin ära õnnestunud vastuse.
Siin on poolelioleval õigus alles jääda. Katsetus võib olla mulle õpetanud piisavalt juba enne tooteks saamist. Huvi võib ammenduda. Enda jaoks tehtud töö võib olla oma eesmärgi täitnud ka ilma seda näitamata. Panen tallele selle, mida olen mõistnud, isegi kui lasen lahti sellest, mida ehitasin. Kui keegi sõltub minu antud lubadusest, kuulub ka see sõltuvus asjade hulka, mille eest pean hoolt kandma.
Ja siis on pall võrgu ülaserval filmis Match Point. Hetk, mil tulemus sõltub millestki, mida anne ei saa juhtida. Sündisin võimaluste keskele, mida ma ei valinud. Tulemustes põimuvad võimed, töö ja asjaolud. Nende osakaalu ei saa tulemusest välja lugeda.
Tahan võtta vedamise rolli piisavalt tõsiselt, et lõpetada edu kasutamine tõendina oma üleolekust. Võin harjutada, luua kohtumisteks soodsa keskkonna ja teha rohkem katseid. Võin muuta need võimalused vähem haruldaseks ka kellegi teise jaoks: jagada õpitut, madaldada sisenemisläve, teha ruumi neile, kes alustavad vähemaga. Vedamise rolli tunnistamisest võib kasvada teadlikult korraldatud heldus.
Mind ei rahusta headus, mida hoiab püsti lubadus saada tasu või ähvardus saada teispoolsuses karistada. Mind teeb rahutuks mõte, et kui kaob valvur, kaob ka põhjus hoolida. Tahaksin arutada tegusid selle järgi, mida need teistele teevad, ka inimestega, kelle uskumused erinevad minu omadest.
Haav jääb haavaks ka ilma kosmilise kohtunikuta. Usaldus, haavatavus ja meie tegude tagajärjed annavad juba küllalt, millele vastutus rajada. Vabadus luua tähendusi sisaldab kohustust vastutada selle eest, kuidas paneme nende raskuse teiste kanda.
Rahu algab ka reeglitest, mille järgi õpime koos elama. Montessori usaldas selle loomise ülesande haridusele. Kui õpetame iga inimest mõõtma oma väärtust kellegi teise kaotuse kaudu, muutub solidaarsus erandiks, millele süsteem peab pidevalt ruumi tegema.
Mind huvitavad mängud, milles saab end proovile panna, muutmata elu lõputuks turniiriks. Keskkonnad, kus eriarvamus aitab selgemini näha ja avastus võib avardada mitme inimese võimalusi. Koostööd õpitakse seda tehes: jagades tööriistu, leppides kokku reeglites, tegeledes konfliktidega ja tunnustades teiste tööd.
Sellepärast on minu mänguväljakul aknad. Võin hoida seda, mis on privaatne, ja lasta mõnel kohtumisel muuta oma mõtteid. Võin ehitada masina, lause või küsimuse, teadmata, milline neist kolmest viib mind kõige kaugemale.
Ka need sõnad jäävad avatuks sellele, mida nad täna veel ei näe.
Tahan mängida edasi piisavalt tõsiselt, et lasta mängul end muuta.